ajaviitelugemine · põnevusromaanid

Elisabeth Norebäck. Ütle, et oled minu (2018)

“Ütle, et oled minu” on romaan, mis on jutustatud läbi kolme naise – Stella, Isabelle’i ja Kerstini silmade.

Stella ja Daniel on nagu üks tavaline noorpaar, kel sünnib tütar (seda küll nende mõlema jaoks pisut liiga vara). Sellest hoolimata on nad Alice’i sünni üle väga rõõmsad ja õnnelikud.

Ühel päeval läheb Stella tütrega jalutama. Kui Alice magama on jäänud, jätab ta tüdruku inimtühja mere äärde puude alla vankrisse magama ning läheb veidikeseks eemale. Kui ta naaseb, on Alice kadunud ja Stella maailm kukub kokku. Tüdrukut otsb taga politsei ning meedia tahab teada, mis juhtus. Politsei küsitleb Stellat ja teisi inimesi, kuid tulemusteta. Alice’t ei leita ning politsei lõpetab tüdruku otsingud. Nad arvavad, et ta uppus.

ytleet2

Kakskümmend aastat hiljem on Stella oma eluga edasi liikunud. Tema elus on uus mees Henrik ning neil on poeg Milo. Nagu arvata võib, on Stella Milo osas väga, isegi liiga tundlik ja murelik. Henrik teab, mis Stellaga juhtunud on ning mõistab naist. Stella töötab psühhoterapeudina ning ühel päeval astub tema kabinetti noor naine, Isabelle, ks üritab isa kaotusest üle saada. Stella satub paanikasse, sest Isabelle meenutab talle väga palju Alice’t. Enamgi veel – naine on täiesti kindel, et tegu on Alice’ga. Ta pakub Isabelle’le lisaks eraviisilistele teraapiaseanssidele ja grupiteraapiat, et temaga rohkem koos viibida. Kerstini suhe oma tütre Isabelle’ga on peale tüdruku isa surma muutunud ning naisel on raske sellega leppida. Talle ei meeldi, et Isabelle teraapias käib ning seda näitab ta igal sammul välja.

Nagu postituse alguses mainitud, siis on see romaan kirjutatud läbi kolme naise silmade. See muudab loo väga huvitavaks ilma, et muudaks seda liiga keeruliseks või kordaks liiga palju eelmises peatükis kirjutatut. See raamat haarab kohe algusest ning ei lase lahti enne, kui viimane lehekülg pööratud. Aga pean ütlema, et selle raamatu lõpp oli minu jaoks mingist hetkest liiga etteaimatav. Sageli tundsin Stellale kaasa – ei kujutaks ettegi, kui keegi minu mõistusega sedasi mängiks. Isabelle karakter meeldis mulle väga. Kuigi ta oli täiesti tavaline noor tüdruk, oli temas siiski see salapärane miski, mis mulle meeldis.

Romaani autor, Elisabeth Norebäck loeb arvukalt krimiromaane ja armastab vaadata telekast põnevussarju. Tema abikaasa innustas teda aastaid romaani kirjutama, kuid Elisabeth ei leidnud sobivat teemat – kuni ühel päeval mänguväljakul tabas ta end juurdlemast, mida tunneb lapsevanem, kui tema laps salapärasel kombel kaob.

Kokkuvõtteks ütleksin, et tegu oli täitsa põneva romaaniga, kuid sisututvustust lugedes eeldasin selle sisult veidi rohkemat.

Soovitan põnevike huvilistele.

 

See raamat jõudis minuni tänu kirjastusele Pegasus. Aitäh!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s